Leszek Kołakowski (1927-2009) on tuntuim poola filosoof, mitme maineka auhinna laureaat. Eesti keeles on temalt varem ilmunud: “Religioon” (2000), “Horror metaphysicus” (2004), “Miniloengud maksiprobleemidest” (2007), “Mida küsivad meilt suured filosoofid” (2012) ja “Revolutsioon kui ilus haigus” (2014). “Naeruvääristatud Jeesus” sisaldab valikut Kołakowski religiooniteemalistest esseedest.
Czesław Miłosz, 1980. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, kirjutas oma päevaraamatut “Jahimehe aasta” Berkeleys, aga samal ajal ta ka reisis palju, nii Lääne-Euroopas kui mööda Ameerikat. “Jahimehe aasta” on kirja pandud augustist 1987 kuni juulini 1988 ning see on üks Miłoszi isiklikumaid ja pihtimuslikumaid teoseid, samas on siingi – nagu näiteks “Sünnimaa Euroopas” ja “Miłoszi ABC-s” – enamasti juttu XX sajandi olulistest ajaloosündmustest ja kirjaniku kaasteelistest.
Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907-1982) ilukirjandusliku proosa kogumik “Kolõma jutud” avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust. Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937-1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954-1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.
Cambridge’i doktorikraadiga biokeemik Rupert Sheldrake (1942) väidab, et teaduse ja religiooni vastandamine on iganenud kaksikjaotus. Sheldrake’i sõnul on kõikidel religioonidel oma vaimsed harjutused ja alates 20. sajandi lõpust on suurem hulk teadlasi hakanud nende vastu huvi tundma. Arvukad uuringud on näidanud üldjoontes seda, et nimetatud harjutatused avaldavad positiivset mõju, mis väljendub paremas füüsilises ja vaimses tervises, väiksemas vastuvõtlikkuses depressioonile ja pikenevas elueas.
Autor tutvustab oma teoses seitset vaimset praktikat, mis on omased pea kõikidele maailma religioonidele. Ta on veendunud, et nendest harjutustest võidavad ka ilmalikus ühiskonnas üles kasvanud inimesed.
Christopher R. Browning (1944) on pikaaegne Vaikse Ookeani Luterliku Ülikooli ajaloo professor ja Chapel Hilli Põhja-Carolina Ülikooli emeriitprofessor. Ta on pälvinud arvukalt tunnustusi oma mõjukate uurimiste eest, sealhulgas kolmel korral Ameerika riikliku juudi raamatu auhinna holokausti kategoorias. 2006. aastal valiti Browning Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks.
Browningi tuntuim, klassikaliseks teoseks kujunenud “Tavalised mehed” (1992, täiendatud 1998), on uurimus ühe reservpolitseipataljoni osalemisest Poola juutide hävitamises. Pataljoni liikmed ei olnud ei tulihingelised natsid, antisemiidid ega treenitud tapjad, vaid tavalised peamiselt tööliste hulgast pärit keskealised mehed. Kuidas võisid neist siiski saada massimõrvade kuulekad täideviijad? 1960. aastail kirja pandud tunnistuste põhjal rekonstrueerib autor nende igapäevaelu ja kujunemise kalestunud mõrvariteks. Mõtlemisainet pakkuv lugemine, eriti kuna kõik need psühholoogilised tegurid, mis võivad viia sellise inimene kujunemiseni, toimivad ka nüüdismaailmas.
Religioossetest kirjutistest inspireeritud kogumik, mis toob esile kõigi uskude jumaliku ühisosa. Aldous Huxley kirjutab, et “igikestva filosoofia algmeid võid leida primitiivsete rahvaste traditsioonilistest pärimustest igas maailma nurgas ja oma täielikult väljaarenenud vormis on sellel koht kõigis kõrgemates religioonides”. Tuginedes usundite mitmekesisusele, sealhulgas zen-budism, hinduism, taoism, kristlik müstika ja islam, uurib Huxley erinevate usunditraditsioonide vaimseid veendumusi ja selgitab, kuidas neid ühendab tavaline inimlik igatsus jumaliku kogemiseks. Raamat sisaldab väljavõtteid näiteks Ekcharti, Rumi ja Laozi kirjutistest, aga ka Bhagavadgitast, Tiibeti surnuteraamatust, suutratest ja upanišadidest.