“Postmodernism on vale. See on vale tehniliselt, eetiliselt, moraalselt, intellektuaalselt, emotsionaalselt ja praktiliselt,” kuulutas Toronto Ülikooli kliinilise psühholoogia professor Jordan Peterson mõned nädalad tagasi konverentsil, mille korraldasid Kanada sõnavabaduse eest seisvad tudengid. “See võib ju nii ollagi, aga miks see mulle peaks korda minema?” esitab imestunud lugeja selle peale igati põhjendatud küsimuse. Alljärgnevalt püüan maLoe edasi
Postitused
Meditsiin ja arstimine on mõne aastatuhande jooksul läbinud pika ja küllap käänulisegi arengutee inimese eksistentsiaalse olukorra mõistmisel ja selle parandamisel. Meditsiini põhiülesanne on tervise saavutamine ja hoidmine ning võimalikult tõhus toimetulek haigus(t)ega. Toimetulek haigustega on omakorda tihedasti seotud paratamatuse ilmingutega inimeste elus. Meditsiin on olnud suuteline kõrvaldama või leevendama konkreetseid sümptomeid teatud haiguste puhul (ntLoe edasi
17. märtsil korraldas Ühiskonnauuringute Instituut Teaduste Akadeemia saalis avaliku konverentsi, kus arutleti instituudi poolt koostatavate väärtushinnangute uuringute[1] põhjal Eesti kodanike enesemääratlust ja paigutumist skaalal liberaalne-konservatiivne. Martin Mölderi ettekanne „Nähtamatu enamus: Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal“[2] võttis kokku peamised jõujooned, mida viimase kahe aasta uuringutest võiks järeldada. Näeme, etLoe edasi
Michel Houellebecq. “Alistumine”. Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm. Kirjastus Varrak, 2016. 208 lk. Joris Karl Huysmans on öelnud, et inimelu on pendel, mis käib edasi-tagasi igavuse ja valu vahel. Sedasama võib vist öelda inimühiskonna elu kohta. Kui poleks igavust, tüdimust, seda ennui’d, mida Baudelaire peab kõigi hädade allikaks, lausa mingiks inimese ürgpatuks, siis võiksidLoe edasi
“Näib, et iga tsivilisatsiooni ajaloos vahelduvad “laienemise” perioodid “kokkutõmbumise” ajajärkudega,” kirjutas Tõnu Õnnepalu tolle aja kohta (2003) üllatava pealkirjaga artiklis “Rikastumisillusioon ja saarestumine”. Meil polnud siin veel õige pidu lahtigi läinud, aga New York oli juba kaksiktornide võrra vaesem ja midagi oli pöördumatult muutunud. Laienemisaja tähtsaimaks tunnuseks on see – arutleb Õnnepalu edasi –, etLoe edasi
Ma ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil,» kirjutas ajaloolane Marek Tamm kaks nädalat tagasi Postimehe nädalalõpu lisas AK. Millelegi sellisele viitas ka kunstnik Taaniel Raudsepp oma artiklis «Lõpetage see kaasaegne kunst».* Põhjused ja lahendused, mille Tamm kaasaegse kunsti seisule pakub, on konventsionaalsed. Ühelt poolt loetleb taLoe edasi
Maal kolikambrit kraamides sattusin vanade Pikrite otsa: kolm aastakäiku, 1964–1966. Pealt kolmekümnese Hando Runneli vemmalvärsid, neljakümneaastase hävituspataljonlase Uno Lahe ähvardavad riimid, tolleaegsed karikatuurid ja olmesatiir. Ei mingi tipphuumor, tagantjärele vaadates halenaljakaski, hilisemad numbrid, need mis Vladislav Koržetsi peatoimetamise ajal ilmavalgust nägid, olid märksa kvaliteetsema sisuga. Aga põnev siiski. – Imelik aeg oli see Nõukogude oma.Loe edasi
Teadlastele on valmistanud palju peavalu, et ühekaupa või ka kümnekaupa võrreldes oleme šimpansidega piinlikult sarnased.* Märgatavad erinevused ilmnevad alles siis, kui vaatleme rühmi, mis koosnevad enam kui 150 isendist, ning jalustrabavalt suureks muutuvad erinevused alles 1000-2000-pealiste rühmade juures. Tänaseks on selgunud, et lisaks mõne geeni puudumisele või lisandumisele on oluliseks eraldusjooneks meie ja šimpanside vahelLoe edasi
Kui me keskendume kõikvõimalikest elualadest üksnes poliitikale ja majandusele (nagu me vahest ei peaks), siis pole kahtlustki, et aasta inimeseks Eestis on Edgar Savisaar*. Ootamatu tõdemus, et viimane on siiski surelik, on olnud pea kõigi tähtsamate sisepoliitiliste sündmuste liikumapanevaks jõuks, alates presidendivalimistest kuni valitsuse vahetuseni. Nii väiksemõõdulise nähtuse puhul nagu Eesti sisepoliitika on sõnapaar “tektooniline nihe”Loe edasi
On laialt teada, et Eestis on viimase paarikümnel aastal kõikunud naiste ja meeste palgaarinevus 20–30% vahel. Eesti Statistikaamet kasutab rohkem parameetreid kui Eurostat ja tema saab umbes 5% väiksema erinevuse. Juhan Kivirähk kasutas kord näitlikustavat kujundit – keskmisel naistel tuleb 101 päeva rohkem tööl käia kui keskmisel mehel, et teenida sama aastapalk. Ebaõiglus! Kes onLoe edasi