Mis tunne mind valdab? Elasin pea 11 kuud vahetusõpilasena riigis, kus väga vähesed olid Eestist kuulnud, kuid seda suurem huvi neil minu kodumaa vastu oli. Küsiti toidu kohta. On nagu on, erilist maitseelamust kamast ja mulgipudrust ei saa. Küsiti kooli kohta. Põhimõte on sama, aga kõik on reaalsuses erinev. Uhkustama ei tahtnud hakata. Siis küsitiLoe edasi
Kui Hardo konservatismiga minu juurde jõudis, olid tunnid juba alanud. Või oli sõda juba alanud. Midagi oli juba alanud. Olin elanud kaks nädalat totaalses pasatormis, saanud kollaselt Ekspressilt idiootse loo, lükanud tagasi intekaid ja teleesinemisi, selgitanud ennast nii rahvuslastele kui kogunud toetajaid. Tausta andmiseks veel nii palju, et Pajula asju ma siiani lugenud pole. SamamoodiLoe edasi
JOEL SANGA ARTIKKEL ILMUS ESIMEST KORDA EESTI EKSPRESSIS 18. VEEBRUARIL 2011. AASTAL Meie poliitikutele on ette heidetud kaugemale ulatuva visiooni puudumist. See on ülekohtune süüdistus – nad pole ju pimedad. Nägemus on kindlasti olemas – see surub end lausa vägisi peale –, ainult pilt on nii lohutu, et sellega ei saa avalikult välja tulla: eestiLoe edasi
INTERVJUU MIKK PÄRNITSAGA MIKU VERSIOONI MEIE VESTLUSEST VÕIB LUGEDA SIITSAMAST, VT “KONSERVATIIV-LIBERAALNE KEVADE”. Lauri Vahtre nimetab sind oma artiklis “püünele ihkavaks edevaks luuseriks” (vt siitsamast “Inimkonna tunglakandjad”). Sa ei jäta mulle päris sellist muljet. Ma siis küsingi kõigepealt, mis sa sellest Vahtre loost arvad? Ma lasin sellest silmadega üle, ma aimasin, mis seal on. MaLoe edasi
LAURI VAHTRE LUGU ILMUS ESMALT 6. AUGUSTI POSTIMEHES PEALKIRJA ALL “KELLE PÄRALT ON TULEVIK?” Vandenõusõpradel on head päevad, materjali leidub külluslikult. Koguni nii külluslikult, et hakka või ise uskuma. Näiteks võib igaüks esitada küsimuse, kuidas juhtus, et just siis, kui oli puhkenud Vene propagandakanalite lausrünnak – natsismisüüdistusega aukohal – NATO egiidi all vändatud metsavendi tutvustavaLoe edasi
“Postmodernism on vale. See on vale tehniliselt, eetiliselt, moraalselt, intellektuaalselt, emotsionaalselt ja praktiliselt,” kuulutas Toronto Ülikooli kliinilise psühholoogia professor Jordan Peterson mõned nädalad tagasi konverentsil, mille korraldasid Kanada sõnavabaduse eest seisvad tudengid. “See võib ju nii ollagi, aga miks see mulle peaks korda minema?” esitab imestunud lugeja selle peale igati põhjendatud küsimuse. Alljärgnevalt püüan maLoe edasi
Meditsiin ja arstimine on mõne aastatuhande jooksul läbinud pika ja küllap käänulisegi arengutee inimese eksistentsiaalse olukorra mõistmisel ja selle parandamisel. Meditsiini põhiülesanne on tervise saavutamine ja hoidmine ning võimalikult tõhus toimetulek haigus(t)ega. Toimetulek haigustega on omakorda tihedasti seotud paratamatuse ilmingutega inimeste elus. Meditsiin on olnud suuteline kõrvaldama või leevendama konkreetseid sümptomeid teatud haiguste puhul (ntLoe edasi
17. märtsil korraldas Ühiskonnauuringute Instituut Teaduste Akadeemia saalis avaliku konverentsi, kus arutleti instituudi poolt koostatavate väärtushinnangute uuringute[1] põhjal Eesti kodanike enesemääratlust ja paigutumist skaalal liberaalne-konservatiivne. Martin Mölderi ettekanne „Nähtamatu enamus: Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal“[2] võttis kokku peamised jõujooned, mida viimase kahe aasta uuringutest võiks järeldada. Näeme, etLoe edasi
Michel Houellebecq. “Alistumine”. Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm. Kirjastus Varrak, 2016. 208 lk. Joris Karl Huysmans on öelnud, et inimelu on pendel, mis käib edasi-tagasi igavuse ja valu vahel. Sedasama võib vist öelda inimühiskonna elu kohta. Kui poleks igavust, tüdimust, seda ennui’d, mida Baudelaire peab kõigi hädade allikaks, lausa mingiks inimese ürgpatuks, siis võiksidLoe edasi
“Näib, et iga tsivilisatsiooni ajaloos vahelduvad “laienemise” perioodid “kokkutõmbumise” ajajärkudega,” kirjutas Tõnu Õnnepalu tolle aja kohta (2003) üllatava pealkirjaga artiklis “Rikastumisillusioon ja saarestumine”. Meil polnud siin veel õige pidu lahtigi läinud, aga New York oli juba kaksiktornide võrra vaesem ja midagi oli pöördumatult muutunud. Laienemisaja tähtsaimaks tunnuseks on see – arutleb Õnnepalu edasi –, etLoe edasi