Michel Houellebecq. “Alistumine”. Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm. Kirjastus Varrak, 2016. 208 lk. Joris Karl Huysmans on öelnud, et inimelu on pendel, mis käib edasi-tagasi igavuse ja valu vahel. Sedasama võib vist öelda inimühiskonna elu kohta. Kui poleks igavust, tüdimust, seda ennui’d, mida Baudelaire peab kõigi hädade allikaks, lausa mingiks inimese ürgpatuks, siis võiksidLoe edasi
Postitused
30. jaanuari “Välisilmas” tulid jutuks Ameerika Ühendriikide uue valitsuse välismajanduslikud valikud. http://uudised.err.ee/v/894f3149-ea24-408e-b554-6458e352a79d http://etv.err.ee/v/paevakajasaated/valisilm/saated/7069de65-e344-4c03-9277-b3966ac0b2fe/valisilm
8. detsembril 2016. aastal toimus Hopneri Majas meie teine väitlusõhtu. Sedapuhku vaieldi teemal “Inimõiguste kontsepti ulatusala pidev laienemine juhatab meid radikaliseerumise ja vägivalla spiraali.” Selle teesi poolt kõnelesid Hardo Pajula ja Mihkel Kunnus, neile oponeerisid Kari Käsper ja Krister Paris. Väitlusõhtu on järelevaadatav siit.
28. veebruaril 2017. aastal toimus järjekorras teine Edmund Burke’i Seltsi korraldatud kirjanduslik ühisarutus. Seekord oli teemaks Lääne elukorraldus. Kolm kõnelejat – Mihhail Lotman, Maarja Vaino ja Tõnu Õnnepalu – lähenesid sellele küsimusele läbi kolme kirjaniku: Fjodor Dostojevski, Anton Hansen Tammsaare ja Michel Houellebecqi. Õhtu lõpus toimus kolme esineja vestlusring, mida juhatas Hardo Pajula. Pilte üritusest saate vaadataLoe edasi
“Näib, et iga tsivilisatsiooni ajaloos vahelduvad “laienemise” perioodid “kokkutõmbumise” ajajärkudega,” kirjutas Tõnu Õnnepalu tolle aja kohta (2003) üllatava pealkirjaga artiklis “Rikastumisillusioon ja saarestumine”. Meil polnud siin veel õige pidu lahtigi läinud, aga New York oli juba kaksiktornide võrra vaesem ja midagi oli pöördumatult muutunud. Laienemisaja tähtsaimaks tunnuseks on see – arutleb Õnnepalu edasi –, etLoe edasi
Ma ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil,» kirjutas ajaloolane Marek Tamm kaks nädalat tagasi Postimehe nädalalõpu lisas AK. Millelegi sellisele viitas ka kunstnik Taaniel Raudsepp oma artiklis «Lõpetage see kaasaegne kunst».* Põhjused ja lahendused, mille Tamm kaasaegse kunsti seisule pakub, on konventsionaalsed. Ühelt poolt loetleb taLoe edasi
Maal kolikambrit kraamides sattusin vanade Pikrite otsa: kolm aastakäiku, 1964–1966. Pealt kolmekümnese Hando Runneli vemmalvärsid, neljakümneaastase hävituspataljonlase Uno Lahe ähvardavad riimid, tolleaegsed karikatuurid ja olmesatiir. Ei mingi tipphuumor, tagantjärele vaadates halenaljakaski, hilisemad numbrid, need mis Vladislav Koržetsi peatoimetamise ajal ilmavalgust nägid, olid märksa kvaliteetsema sisuga. Aga põnev siiski. – Imelik aeg oli see Nõukogude oma.Loe edasi
Teadlastele on valmistanud palju peavalu, et ühekaupa või ka kümnekaupa võrreldes oleme šimpansidega piinlikult sarnased.* Märgatavad erinevused ilmnevad alles siis, kui vaatleme rühmi, mis koosnevad enam kui 150 isendist, ning jalustrabavalt suureks muutuvad erinevused alles 1000-2000-pealiste rühmade juures. Tänaseks on selgunud, et lisaks mõne geeni puudumisele või lisandumisele on oluliseks eraldusjooneks meie ja šimpanside vahelLoe edasi
Patrasime Kristen Michaliga Kert Valdaru juhatusel liberalismist, konservatismist, Kalamajast, hipsteritest, populismist ja spordist. Teemasid võis veel rohkemgi olla, aga praegu ei tule kõik enam meelde. http://media.kuku.ee/jukuraadio/jukuraadio20161229.mp3
Kui me keskendume kõikvõimalikest elualadest üksnes poliitikale ja majandusele (nagu me vahest ei peaks), siis pole kahtlustki, et aasta inimeseks Eestis on Edgar Savisaar*. Ootamatu tõdemus, et viimane on siiski surelik, on olnud pea kõigi tähtsamate sisepoliitiliste sündmuste liikumapanevaks jõuks, alates presidendivalimistest kuni valitsuse vahetuseni. Nii väiksemõõdulise nähtuse puhul nagu Eesti sisepoliitika on sõnapaar “tektooniline nihe”Loe edasi